Kui võimalik, tuleks vundament rajada pinnasevee tasemest kõrgemale. Pinnasevee tasemest sügavamale rajamine raskendab ehitamist. Ehituse ajaks peab veetaseme alandama. Sellega võib kaasneda pinnase struktuuri rikkumine ja naaberhoonete täiendav vajumine. Enamasti on vajalik sulundseinte rajamine. Agressiivse pinnasevee korral on vajalik konstruktsioonide kaitsmine. Allapoole pinnasevee taset ulatuva keldri puhul on vajalik hüdroisolatsioon või veetaseme püsiv alandamine. Kõik see suurendab ehitise maksumust ja pikendab ehitamise aega. Pinnase külmakerkeoht sõltub väga paljudest teguritest nagu näiteks pinnase terastikulisest koostisest, veesisaldusest, kapilaartõusu kõrgusest, pinnasevee tasemest, külmumissügavusest. Külmakerke suurust mõjutab suhteliselt vähe vee jäätumisel tekkiv mahu 9 protsendine suurenemine. Näiteks 0,5 m paksuse veegaküllastunud kesktiheda (poorsus 0,4) liivakihi külmumine põhjustab tõusu ainult 0,5_0,4_0,09 = 0,018 m. Suurte külmakergetepõhjuseks on vee migratsioon külmumistsooni ja seega pinnase veesisalduse suurenemine. Veemigratsioon on võimalik ainult juhul, kui pinnaseveetase on külmumissügavusele kapillaartõusu kõrgusest lähemal. Migreeruva vee hulk sõltub pinnase veejuhtivusest. Seepärast on kõige külmatundlikumad keskmise terasuurusega pinnased, milles kapillaartõusu kõrgus ja veejuhtivus on suhteliselt suured. Külmakindlas pinnases ei sõltu vundamendi süvis külmumissügavusest. Külmatundliku pinnase puhul peab vundamendi tald ulatumakülmumispiirist sügavamale. Külmatundliku peenliiva puhul ei ole vajalik külmumissügavust arvestada, kui pinnaseveetase jääb sellest üle 1,5 m sügavamale.